LAIDONER, Johan (12. II 1884 Viiratsi v, Viljandimaa – 13. III 1953 Vladimiri vangla, Vene NFSV), riigi- ja sporditegelane. Lõpetas 1900 Viljandi linnakooli, 1905 Vilniuse sõjakooli ja 1912 Peterburis Nikolai kindralstaabi akadeemia. TÜ audoktor (1928). Võttis osa I maailmasõjast ja EV sõjaväe ülemjuhatajana Vabadussõjast. Oli detsembrist 1924 jaanuarini 1925 ja 1934–40 Eesti sõjavägede ülemjuhataja. Kindral (1939). 1921–29 I–III Riigikogu, 1937 Rahvuskogu ja 1938–40 Riiginõukogu liige. 1924–31 EOK abiesimees, 1931–34 EOK esimehe kohusetäitja ja 1934–40 esimees, 1928–33 ka ESK esimees. 1940 küüditati Penzasse, 1941 arreteeriti ja oli vangistatud surmani. Vabadusristi I liigi 1. järk (1920) ja III liigi 1. järk (1925), Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk (1921), Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu I aste (1926), Kotkaristi I klassi teenetemärk mõõkadega (1929), Valgetähe teenetemärgi erisuurpael (1938). 1994 avati Viimsis kindral Laidoneri muuseum, 2004 püstitati Viljandisse tema ratsamonument (kujur Terje Ojaver).
B: Johan Laidoner. Tln, 1934; Eesti Olümpiakomitee 75. [Koostanud S. Sommer] Tln, 1998, lk 63; Kindral Johan Laidoner – 115 aastat sünnist. [Koostanud M. Õun] Tln, 1999; J. Pihlak. Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi, 2010, lk 137–139; V. Pool. Johan Laidoner. Hävitatud elu. Tln, 2022.