LUHAÄÄR, Arnold (20. XI 1905 Mõisaküla – 19. I 1965 Tallinn), tõstja. 180 cm, 80–120 kg. Õppis Pärnu gümn-s. Sportima hakkas 1919 Mõisakülas, jätkas Pärnu Tervises ja Vapruses ning a-st 1926 Tallinna Spordis (1928–30 kuulus Eesti Töölisspordi Liitu). Võitis 1928 Amsterdami OM-il raskekaalus hõbeda (100 + 110 + 150 = 360) ja 1936 Berliini OM-il pronksi (115 + 120 + 165 = 400). MM-il 1938 pronks ja EM-il 1933 hõbe. Sai NL-i spartakiaadil 1928 raskekaalus esikoha (külalisvõistlejana). Tuli 1926–38 8 korda Eesti meistriks. 1931 Eesti meister ka Kreeka-Rooma maadluses. Püstitas 2 maailmarekordit (1927 vasaku käega rebimises 90,0 ja 1937 tõukamises 167,5), 7 olümpiarekordit (2 rebimises ja 5 tõukamises) ning 40 Eesti rekordit. Isiklikke rekordeid: surumine 127,5, rebimine 122,5, tõukamine 167,5, kolmevõistlus 412,5, ühe käega rebimine 90,0 ja tõukamine 102,5, viievõistlus 610. Oli 1937 tulemusega 412,5 maailma edetabelijuht. Kuulus 1928–38 Eesti koondisse. Oli 1935–40 Maadlus-, Poksi- ja Tõsteliidu juhatuse liige ja sekretär, 1945–50 Tõstesektsiooni presiidiumi liige ja 1949–52 kohtunikekogu esimees. Töötas 1946–48 Spartaki raskejõustikuklubi juhatajana. A-st 1992 korraldatakse Mõisakülas tema mälestusvõistlust. Valiti 2022 Eesti spordi kuulsuste halli. 5. augustil 2022 avati Mõisakülas tema mälestusmärk. Maetud Tallinna Metsakalmistule. 
B: G. Kristjanson. Eesti raskejõustiku ajaloost. Tln, 1973, lk 219–220; 100 aastat Eesti raskejõustikku: 1888–1988. [Koostanud L. Koik] Tln, 1996, lk 110–112; J. Valdre. Eesti tõstespordi ajavaod I. Põltsamaa, 2017, lk 161–173.