RÄHN, Elmar (3. XII 1904 Tallinn – 3. I 1966 Melbourne), kergejõustiklane ja jääpallur. 174 cm, 74 kg. Õppis Tallinna humanitaargümn-s, lõpetas Tartu õhtugümn-i. Õpetaja Robert Vichmann innustas teda võimlema, Näituse väljakul mängis jalgpalli, Tartus harrastas Tallinna tänava väljakul kergejõustikku. Võitis 1924 koolinoorsoo olümpial 7 esikohta ja saadeti kolmanda kümnevõistlejana Pariisi OM-ile. Heitealade ebaõnnestumise tõttu jäi 21. kohale. 1925 tuli 5 ja 1926 8 alal (sh teatejooksud ja hoota kõrgushüpe) Eesti meistriks. Sprinterina, tõkkejooksjana, kaugus- ja kolmikhüppajana ning kümnevõistlejana tuli 1925–36 kokku 20 korda (sh 2 korda hoota kõrgushüppes) Eesti meistriks, Tallinna Kalevi meeskonnas 13-kordne meister ka teatejooksus. Püstitas 1925–30 indiv 9 Eesti rekordit: 4 korda 100 m tõkkejooksus (17,4 – 15,7), 2 korda 400 m-s (52,2 – 51,1) ja 400 m tõkkejooksus (59,6 – 57,4) ning korra 200 m tõkkejooksus (28,2). Oli 5 korral teatejooksu rekordi püstitajaid. Sai 1927 EKRAVE Liidult 3-kuulise võistluskeelu, sellest tekkinud tüli tagajärjel läks üle Töölisspordi Liitu ning tema võimed jäid kasutamata. Võitis NL-i esimesel spartakiaadil 1928 110 m ja 400 m tõkkejooksu ning kaugushüppe. Parimad tulemused: 100 m 11,2, 200 m 23,2 (1926), kaugus 7.20 (1929), kolmik 14.30 (1927), kõrgus 1.75 (1931), paigalt kõrgushüpe 1.47 (1932). Tuli Kalevi meeskonnas 1926 ja 1934 jääpallis ning 1937 jäähokis Eesti meistriks. Kuulus kergejõustikus 14 ja jääpallis 3 korda Eesti koondisse. Eesti Spordilehe lugejad valisid ta 1930 Eesti parimaks sportlaseks. Töötas Kalevis spordiinstruktorina, 1940 läks Tartusse, oli Spartaki kergejõustikutreener. Osales 1941 asutuste NL-i tagalasse evakueerimisel. Värvati 1942 Ivanovosse Eesti partisanide õppekeskuse spordiinstruktoriks, saadeti 1944 partisanisalga juhina Eestisse, kus langes vangi, kuid tänu sporditutvusele pääses vangilaagrist. Läks 1944 Saksamaale ja sealt 1947 Austraaliasse. Töötas spordiinstruktorina.
B: R. Toomsalu. Üks kevade ja üks suvi. Tln, 1993, lk 127.