IDLA, Ernst (8. IV 1901 Oisu mõis, Särevere v, Järvamaa – 5. XII 1980 Stockholm), spordipedagoog ja võimlemistreener, Daisy Astrid I. isa. Õppis 1908–18 Tallinna reaal- ja õhtukoolis, lõpetas 1920 Tondi sõjakooli ja 1925 Berliini kehalise kasvatuse kõrgkooli. Võttis vabatahtlikuna Kalevlaste Malevas osa Vabadussõjast, oli sõjakooli võimlemisõpetaja abi ning a-ni 1922 soomusrongil nr 3 dessantroodu ülem. 1925–29 oli mitmes Tallinna koolis võimlemisõpetaja ja Tallinna Õpetajate Seminaris lektor, 1927–32 kehakultuuri sihtkapitali valitsuse inspektor ja teaduslik sekretär. 1930 alustas tööd võimlemiskursustega ja 1931 kutsus ellu Tallinna Võimlemise Inst-i ning oli selle pedagoogiline juht a-ni 1940. Osales 20. juunil 1930 koos Felix Moori ja Aleksander Antsoniga ringhäälingus meie kõigi aegade esimeses spordireportaažis. 1934 algatas raadios hommikuvõimlemise ja juhatas seda. Oli 1934 loodud Eesti Võimlejate Liidu asutajaid ja juhatuse liige, 1936–38 ESK võimlemisala üldjuht ning Eesti rahvusliku võimlemise rajajana 1934 ja 1939 Eesti mängude võimlemispidude üldjuht. Loonud balletti ja võimlemist ühendava liikumisstiili. Teinud palju esinemiskavu, sh pallidega liikumislavastuse "Rukkirääk" (1938, muusika Juhan Jürme) ning kava "Pallid ja palgid" (1941). 1941–42 töötas Eesti Kutsekogude Keskliidu "Puhkus ja Elurõõm" kehalise kasvatuse juhina. 1944 läks Rootsi, kus jätkas tegutsemist eesti võimlemisrühmaga. Korraldas kursusi Euroopas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas ning Jaapanis. 1968 esines tema juhendatav Rootsi võimlemisrühm México OM-i avapidustustel. 1977 avati Stockholmis võimlemiskeskus Idla Center. Vasa 1. järgu orden (1968), Carl XVI Gustafi kuldmedal (1977), Rootsi Võimlemisliidu kuldmedal ja Rootsi Spordiliidu kõrgeim medal (1975). Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseb Ernst I. allfond. T: Ernst Idla võimlemisrühmade esinemine (1931), Liikumine ja rütm (Stockholm, 1967, tõlgitud hispaania, portugali ja inglise keelde).
B: I. Idla, D. Normet, A. Tiik. Ernst Idla – võlur Tallinnast. Tln, 1991; Daisy Idla-Nilsson. Idlaflickorna och Ernst Idla. Stockholm, 2001; T. Karuks. 101 Eesti spordilugu. Tln, 2011, lk 68–69.
–
Tütar Ingrid I. (9. I 1929 Tallinn – 28. IX 1994 Läänemeri) abistas isa ja jätkas tema tööd Idla Centeris. Hukkus parvlaeva Estonia katastroofis.