ÕIM, Tõnu (16. VI 1941 Raasiku), maletaja ja sporditegelane. Lõpetas 1960 Tallinna 10. kk-i ja 1975 male erialal Moskvas KKKI. Hakkas maletama Feliks Villardi juhendamisel, jätkas Nõmme Pioneeride Palees Jüri Randviiru käe all. Tuli 1959 koolinoorte meistriks. Mänginud 1967 NL-i mv-te finaalis (Šveitsi süsteemis 102.–113. koht). Võitnud 1967 Eesti ja Läti mv-tel hõbeda. Msp (1966, pärast Dünamo ülel mv-tel saadud hõbemedalit). Hiljem pühendus tulemuslikult kirimalele. Kirimale 9. (1977–83) ja 14. MM-i (1994–99) võitja ning maailmameister; 12. MM-il (1985–90) 6. koht. Kirimaleolümpial 1987–94 NL-i meeskonnas kuld (1. laual) ja 1982–87 pronks (3. laual). Meesk EM-il 1973–83 kuld, tähtede turniiri (Axelssoni mälestusvõistlus 1984–93) võitja. XIII kirimaleolümpia alagrupiturniiril 1. laua võitja. Maailmameistrite turniiril (2001–04) 5. koht. Kirimales rhv meister (1975) ja rhv suurmeister (1981). Eesti Kirimaleühingu auliige (1992). Rhv Kirimaleliit (ICCF) valis 2001 Õ-u 20. sajandi parimaks kirimaletajaks (2. Hans Berliner, 3. Vladimir Zagorovski). Töötanud 1968–91 ENSV Spordikomitees male peatreenerina, hiljem tegutsenud treenerina Kadrioru Maleklubis ja Tõnu Truusi Malekoolis (7. kutsetase, 2020). Õpilasi: Jüri Vetemaa, Kaja Jaaniste-Paidla. Vab kat kohtunik (1963). Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk (2001). Avaldanud ajakirjanduses malekommentaare. T: Salauksed avanevad (2012).
B: T. Kastan. Sajandi parim kirimaletaja Tõnu Õim. Tln, 1999; H. Linn. Eesti Dünamo ajalugu. 1. raamat. Tln, 2017, lk 225–235.